Leivategu oli tegevus, mille juures peeti väga tähtsaks puhtust ja korda. Leivajahu pidi olema puhas, kuiv ja sõre. Taina segamiseks ja kerkimiseks kasutati puust õõnestatud leivaküna ehk leivaastjat. Küpsetamiseelsel päeval segati juuretis, leige vesi ja pool vajalikust rukkijahust tainaks, siluti, kaeti kaane ja tekiga ning jäeti järgmise päevani sooja kohta hapnema. Juuretis oli haputaina jääk eelmisest leivateost. Süsihappegaas, mida eritavad hapnemise käigus pärmseened ja piimhappebakterid, muutis leivataina kohevaks.
T.n am.y o.n n.cxa [ rma n.cx tõci. maigoam [ n.cx rb kab.m tgc m.c. [ lap.m langt. n.cxa tgc lada oõba
Lax.pckani. rb tabbaynct cngoae oõbae .c oöö n.cxa [ Rma yaaec lõn.bge trrpgt. lap.m tgc kõõpa n.cx [ N.cx rb ka.o. oac [ Abbax Hgman naloc abbax ta naoy.n. n.cxa