Loode-Eesti niitudel ja karjamaadel on kadakas tavaline, silm on harjunud teda kõikjal nägema. Võib-olla sellepärast ei pandagi kadakaid siin kandis lihtsalt tähele, ei mõelda sellele, et neidki võiks ohustada kirvetera.
Mõnikord areneb kadakas toredaks puuks, mis köidab mööduja tähelepanu. Kas ilumeelest või loodusearmastusest püüdsid Laitse talupojad säilitanud osa kadakaid oma põllu- ja teepervedel. Kaasiku külas, Hingu-Laitse rtj.tee ääres endise Kärma-Sepa talu tee veerel oli õige mitu puukujulist kadakat. Neli neist seisid lähestikku ja kaks veidi eemal. Nende vanust ei tea keegi: 80-aastased inimesed mäletavad neid oma lapsepõlves ikka samasugustena kui praegu. Suurim neist oli 7 meetrit kõrge, tüve ümbermõõt rinnakõrgusel on 1,35 meetrit. Teised on pisut väiksemad: kõrgustega 5-6,6 m, ümbermõõdud 50-92 cm. Ühe neist lükkas 1967.a. augustitorm längu, kuid kuivamise tunnuseid ei olnud märgata. Läheduses oli veel teisigi kadakaid, kõrgustega 5-6 m ja ümbermõõdus 70-50 cm.
Nüüd, kiire elutempoga ajal, ollakse tihti hoolimatud vanavanematelt päritud loodusmälestiste vastu. Tihti hävivad põlised puud nii maaparandusel kui ka uute asulate rajamisel. Kui Laitsesse kavandati suurt aianduskooperatiivi pealinna töötajaile siis Kärma-Sepa kadakaid ähvardas häving uute teede rajamisel. Ei võinud ju kindel olla, et puhkama tulijad oskavad uute rajatiste ehitamise tuhinas hinnata siinse looduse tagasihoidlikke ehteid.
Kirjeldatud põlised kadakad kasvasid Laitse raudteejaama lähikonnas, umbes kilomeetri kaugusel (vt. skeemi). Vanal skeemil näidatud Kadakatest on praeguseks püsti vaid neli. Kaks esimest(asuvad erahoovis, kuid on teepealt vaadeldavad) ja kaks eraldi paiknevat kadakat, mis on küll kuivanud, kui ikkagi püsti asuvad Põlde bussipeatuse kõrval tee pervel.
(Artikkel ilmus ajakirjas Eesti Loodus nr 5, 1970a, Endel Sulepi) Artikkel on kohandatud praegust aega.
Pliiats kaasa
http://vana.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9612/edetabel.html